Kasulikku vanemale ja õpetajale

Lelude külluses unustavad lapsed mängimise

28.10.2011 13:10 /Tartu Postimehest/

Mari-Liis Pintson

Kõrvalt  vaadates võib tunduda, et küll praeguse aja laste elu on ilus –  mänguasjade valik on meeletu, võta ainult ja mängi. Tegelikkus on aga  hirmutav: lelude küllus seab löögi alla laste loovuse.

Üle  maailma laste brändikäitumist uurinud taanlane Martin Lindstrom  kirjutab raamatus «Bränd ja lapsed», et samavõrd kui on arenenud  tehnoloogilised mänguasjad, on taandarenenud laste fantaseerimisoskus ja  see on andnud tagasilööke klassikaliste mänguasjade tootjatele.   Lindstrom toob näite, et lapsed ei viitsi enam legoklot-sidega mängida –  kui nad on korra juba linna või laeva valmis ehitanud, ei taha nad seda  enam uuesti teha. Lisaks sellele, et lastel ei ole enam  konstrueerimiseks kannatust, puudub neil ka uute vormide ja kujude  loomiseks vajalik kujutlusvõime. Surmasuust pääsemiseks tegi Lego  oma mänguklotsid tunduvalt suuremaks: varem oli maja ehitamiseks vaja  sada klotsi, nüüd piisab vaid kahekümnest. Lasteaia Ristikhein  õpetaja ja kolme lapse ema Helje Meier on paarikümneaastase praktika  jooksul täheldanud, et mida vanemad on lapsed, seda rohkem on nad meedia  mõju all ja eriti kehtib see poiste kohta. Laps ei tea lelu sisu   Nii näiteks mängivad poisid Ämblikmehe ja Batmani tegelastega üsna  vägivaldseid mänge. «Kuid siin on jäänud lastele selgitamata tegelase  mõju, et ta peaks heaga võitma kurja,» tõdeb Meier. Veel keerulisem  on poiste seas võimust võtnud Baku-ganide maailm, millega peaks  lapsevanem aga enne mänguasja ostmist kindlasti tutvuma. Meieri  sõnul survestavad lapsed küll vanemaid Bakugane ostma, ent koolieelikute  seas sisulist mängu nende tegelastega siiski ei käi. «Ega paljud lapsed saagi sellest maailmast aru, lihtsalt tahetakse saada sarnast mänguasja nagu sõbral,» lisab Meier.   Ristikheina õpetajad tõdevad, et kui laste lemmiktegelased on head ja  toredad ning nende mänguasjadega saab arendavaid mänge mängida, siis ei  panda lasteaias nende kasutamisele piiri ette. «Kuid kõik saab  alguse filmist. Kui film on pahatahtlik, kasvatab lapses kiusu ja trotsi  ja on halva suunaga, siis sel juhul me ütleme lastele ja vanematele, et  me ei soovi näha neid mänguasju ja jätame need koju,» selgitab  Ristikheina õpetaja Ülle Siilaberg. Mis puutub aastakümneid  tüdrukute lemmikuna püsinud barbinukku, siis peavad lasteaiaõpetajad  tunnistama, et barbi hiilgus on möödumas. «Kahjuks on nüüdseks juba ka  need nukud liiga «valmis» ja lapse enda loomingulisus võib kaotsi  minna,» räägib Meier. Vanem ei õpeta mängima Pedagoogid on ühel meelel, et ehkki tänapäeva lastel on külluses mänguasju, ei oska lapsed nendega mängida. «Võib ju olla kastitäis erinevaid multikategelasi, aga nendega  mängimisega laps enam hakkama ei saa, sest talle pole seda õpetatud,»  räägib Helje Meier. Ta on täheldanud, et kui kolmeaastastega  esimesel lasteaia-aastal palju koos mängida, siis on lapsed hiljem ka  iseseisvamad mänguasju valima, nendega mängima ja ka teisi innustama. «Kahjuks on olnud ka lapsi, kes ei tahagi mängida erinevaid mänge, nad  kipuvad igas mängus küll osalema, aga jäävad aktiivsemast mängust  kõrvale just seetõttu, et ei ole loovad ja ei oska mängida,» tõdeb  Meier. Väiksemate laste mänguasju valivad lapsevanemad ise, Meier on  täheldanud, et vanemad lähevad tihti lihtsama vastupanu teed ja teevad  valiku selle põhjal, millised mänguasjad on teistel lastel ja mis on  parajasti meedia vahendusel populaarsed. «Kui lapsevanem ise avaldab arvamust, et see on armas asjake, siis loomulikult meeldib see ka lapsele,» lisab Meier. Arvamus Margit Koolmeister Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniline lapsepsühholoog Mängul on lapse arengus tähtis roll, kuid nagu kõiki oskusi, on ka mänguoskust vaja õppida.  Oma mõju on siin nii last ümbritsevatel asjadel kui ka inimestel.  Esimesi saab mängus kasutada ja oma omadustega panevad nad tihti paika  ka mängureeglid, teised aitavad mõista nii asjade kasutamise viise kui  ka mängus õpitut olemasolevate sotsiaalsete reeglitega seostada. Arengule mõjub häirivalt nii stiimulivaene kui üleküllastatud keskkond, s.o mänguasju ei peaks olema väga palju, kuid nad võiksid olla erinevad. Hea mänguasi ei pea tingimata olema poest ostetud kallis ja keeruline vidin. Fantaasiat  ja loovust aitavad paremini arendada asjad, mis võimaldavad erinevaid  kasutamisviise (näiteks klotsid vs. Transformeri robot). Täiskasvanu saab lapsega tegeledes anda talle uusi ideid, kuidas asju kasutada, õpetada uusi mänge ja ka mängureeglitest kinnipidamist. Kuid lõpliku valiku teeb ikkagi laps ise.

Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid. Michael Winterhoff

Kui lastepsühhiaater Michael Winterhoffi kirjutas raamatut “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid” ei osanud ta aimatagi, et raamat tõuseb 2009 aastal üheks enim müüdud raamatuks Saksamaal üldse (seda osteti esimeste kuudega üle 240 000 eksemplari) ja põhjustab tulise üleriigilise diskussiooni kasvatusmeetodite ja vabakasvatuse üle.

Raamatu suure populaarsuse põhjuseks oli asjaolu, et Winterhoff puudutas küsimust, mis on pähe tulnud igale lastega kokku puutuvale inimesele – miks on laste käitumine viimastel aastatel nii palju muutunud?

Kas me oleme mõelnud, mil moel mõjutab “vabakasvatus” ja laste kohtlemine võrdväärsete partneritena nende psüühilist arengut ja hilisemat käitumist? (äkki polegi tegu nn “indigolastega”, kes on siia maailma sündinud vana, iganenud korda purustama, vaid hoopis tõsise kasvatusprobleemiga?)

Oma vastustega neile küsimustele tekitas Winterhoff tormilisi arutelusid kogu Saksamaa meedias. Nüüd ka meie lugejani jõudnud raamatus kirjeldab ta kolme olulisemat suhtehäiret vanemate ja laste vahel. Need on suhtemustrid, mis ei luba lapse psüühikal normaalselt välja areneda ja mis põhjustavad Winterhoffi sõnul lapse psüühilise arengu peatumise varastes etappides:

liialdatud partnerlus lapsega – lapselt võetakse lapsepõlv sellega, et sunnitakse teda varakult otsustama asju, milleks ta pole veel valmis või piisavat teadmist/kogemust ei oma (valima oma kooli, otsustama millist toitu ta sööb, millises ringis hakkab käima, aga olles ka täieõiguslik otsustaja nt elukoha vahetuse valikute osas jms)

projektsioon, ehk vanema soovide ülekandmine lapsele – vanem seab oma edukuse lapsevanemana sõltuvusse lapse edukusest ja seetõttu saab lapsest vanema vajaduste täitja – koos sellest tuleneva mõjujõuga vanema üle;

sümbioos, ehk võimetus eristada enda psüühikat lapse omast – vanema võimetus panna piire enda ja lapse vahele, mille tulemuseks on lapse psüühika väärarengud, mis väljenduvad käitumises ja võimetuses luua normaalseid suhteid. Sümbioosis vanem ei näe last kui teist inimest, kes asub hoopis teises arengukohas – nt võib ta minna täiesti endast välja kui laps piima ümber ajab, või piisavalt kiiresti riidesse ei pane, sest tema ise nii ei teeks ja võib selle eest last lüüa või väga karmilt karistada.

Autori väitel ongi loetletud häired põhjused, millega vanemad muudavad lapse hilisema kohanemise ühiskonnas raskeks ja kõigile osapooltele piinarikkaks.

Lähemalt saab kõigest lugeda juba raamatust.

Loone Ots “Kuidas lapsi peksta? – Lastekaitse liidu kodulehelt: Postitatud 20. apr 2010; Õpetajate leht – reede, 26. märts 2010

”Kuidas lapsi peksta” oli üks peatükk aastal 1902 ilmunud “Revolut­sionääri käsiraamatus”. Üllitis oli osa filosoofilisest näidendist “Inime­ne ja üliinimene”. Autor ” humanist ja sotsialist George Bernard Shaw.

Shaw tahtis šokeerida Briti ühiskonda. Täpsemalt kesk- ja ülemklassi, kes olid juba hakanud taunima kehalist vägivalda peres ning kuulutasid valjusti uute Briti kasvatus­meetodite tõhusust. Alamklass, tõsi küll, moodsat pedagoogikat ei jaganud ning jätkas nõrgemate kolki­mist. Muide, laste peksmise ja reaalse vangistamise ehtsasse türmi oli seadustanud valitsus, s.o ülakiht. Tema otsusel anti ihunuhtlust ka täiskasvanuile ” vanglates, aga ka niisama. Viimast harrastasid peami­selt kolooniad. Karen Blixen tunnistab, et valge mees võis seal musta ka surnuks peksta. Tihti peksiski.

Täna äratab see meis õudu ja on meie jaoks tingimusteta out. Mõte, et keegi võiks lüüa täiskasvanut, tundub arenenud-läänelikus-vabas ühiskonnas võimatu. Ja kui keegi seda söandab, on jõhkardile ette nähtud igasugu karistusi, muuhulgas auhaavamise, väärikuse riivamise eest. Vaid kuus protsenti meist, Eesti täiskasvanuist, usub, et suure inimese vastu tohib kätt tõsta.

Väikese inimese kehast ja hingest me sel määral ei hooli. Pea pool täiskasvanuist peab tema löömist normaalseks. Mööndusega, et muidugi ei mõtle me selle all peksmist jalga­dega või piinamist. Miks ei võiks last lüüa? Ta ei saa ju muidu aru. Miks ei võiks lüüa teismelist? Muidu ei saa temast ju jagu. Miks peaks lapsi omaenda vanemate eest säherduse seadusega kaitsma? Miks te arvate, et lapse väärikus on juba nii arenenud, et löömine teda haavab?

Tulge mõistusele, armsad suured. Te rikute kõrgeimat eetikareeglit, mis vähemalt õhtumaades on kehtinud paar tuhat aastat. Tugevam ei löö nõrgemat. Ka siis, kui nõrgem on eksinud, isegi siis, kui ta on tugevamat sõna või teoga löönud. Meie kui eurooplased haletseme moslemi naisi, kes elaksid justkui mehe kurja kari all reaalse kehakiusu hirmus. Samas vaatame mööda oma maa lastest, keda ema ” muide, sagedamini kui isa ” meie nähes togib või tutistab. Pere siseasi, eks ole. Topeltmoraal?

Laps on meile niisiis must mees. Ütleme, et mõni laks on tühine, võrreldes lapse kasvatamise koormaga. Aga koorem on ju vabatahtlik? Kui laps ei allu, on viga kasvatuses. Kui laps on paha, peaks vaatama peeglisse. Isegi kui laps teeb suure seateo, tuleb temaga rääkida. Ta saab ju lõpuks aru. Ta usaldab vanemat. Kui enam ei usalda, ei tohi öelda, et nüüd on hilja.

Usaldus tuleb taastada. Vanemal. Ja peks ei ole tõhus meede. Kes peksust rääkis?! Täiskasvanu on asjakohaselt nördinud. Ma ju ainult… Aga kuidas saame tagada, et laks või kaks ei kasva kirgede tormiks, mida ravitakse lastehaiglas? Kuidas sätestada seaduses piir, mil­lest alates justkui tohib lüüa, nii natukene? Hiljuti kõlas arvamus, et parem anda hoop kui sõnadega mõnitada. Üige. Aga milleks mõnitada? Kas vanem ei saa ennast kehtestada väärikamalt?

Olen tihti tige. Vanema, teismeli­se lapse lohakuse ja nobeda keele pärast. Noorema, viieaastase endakesk­suse ja sõnakuulmatuse pärast. Aga ei mina ega mu abikaasa löö lapsi. Sest me armastame neid. Kanna­ta­me ära nende ebakohase käitumise ja püüame seda jõudumööda parandada. Me räägime. See on tüütu ja sööb när­ve, aga lõpuks on sest tolku. Meie lapsed ei karda meid.

Oleme saanud tõendeid, et nad meid ka usaldavad ja armastavad. Oleme uhked: veel ei ole keegi kaevanud, et meie lapsed teeks omavanustele liiga.

Head lapsed kasvavad vitsata, ütleb laul. Pööraks lause ümber. Ilma vitsata kasvavad head lapsed. Nii vastan ka G. B. Shaw” küsimusele, kuidas lapsi peksta: mitte kuidagi. Mitte iialgi.