kasulik kirjandus

Soovitan Sul lugeda:

 Susan Quilliam”Lapse kehakeel. Nõuandeid laste paremaks mõistmiseks”

 ”Lapsest saab koolilaps. Materjale koolivalmidusest ja selle kujunemisest.”

 Dorothy Einon “Meie tark laps”

 “Terane laps”

 Karin Hango ”Kuidas vannitada dinosaurust. Harjutusi lastele loovuse arendamiseks.”

 Liisa Keltikangas – Järvinen “Agressiivne laps”

 ”Nutikas kasvatus”

 Kristi Kõiv “Mida teha siis, kui sinu laps …ehk väike nõuanderaamat lapsevanemale”

 Paul Kropp “Mina olen lapsevanem, sina ole laps!”

 Loone Ots – “Kuidas last kooliks ette valmistada? 200 head harjutust koolieelikutele.”

 Valli Vilu “Pannkoogipidu. Lapse keelelised mänguharjutused”.

 Soovitan väga pöörata tähelepanu laste hammaste tervisele ja lapsega koos suhkrukell meisterdada : http://kiku.hambaarst.ee/

 Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid

Michael Winterhoff

 Kui lastepsühhiaater Michael Winterhoffi kirjutas raamatut “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid” ei osanud ta aimatagi, et raamat tõuseb 2009 aastal üheks enim müüdud raamatuks Saksamaal üldse (seda osteti esimeste kuudega üle 240 000 eksemplari) ja põhjustab tulise üleriigilise diskussiooni kasvatusmeetodite ja vabakasvatuse üle.

Raamatu suure populaarsuse põhjuseks oli asjaolu, et Winterhoff puudutas küsimust, mis on pähe tulnud igale lastega kokku puutuvale inimesele – miks on laste käitumine viimastel aastatel nii palju muutunud? Kas me oleme mõelnud, mil moel mõjutab “vabakasvatus” ja laste kohtlemine võrdväärsete partneritena nende psüühilist arengut ja hilisemat käitumist? (äkki polegi tegu nn “indigolastega”, kes on siia maailma sündinud vana, iganenud korda purustama, vaid hoopis tõsise kasvatusprobleemiga?)

Oma vastustega neile küsimustele tekitas Winterhoff tormilisi arutelusid kogu Saksamaa meedias. Nüüd ka meie lugejani jõudnud raamatus kirjeldab ta kolme olulisemat suhtehäiret vanemate ja laste vahel. Need on suhtemustrid, mis ei luba lapse psüühikal normaalselt välja areneda ja mis põhjustavad Winterhoffi sõnul lapse psüühilise arengu peatumise varastes etappides:

liialdatud partnerlus lapsega – lapselt võetakse lapsepõlv sellega, et sunnitakse teda varakult otsustama asju, milleks ta pole veel valmis või piisavat teadmist/kogemust ei oma (valima oma kooli, otsustama millist toitu ta sööb, millises ringis hakkab käima, aga olles ka täieõiguslik otsustaja nt elukoha vahetuse valikute osas jms)

projektsioon, ehk vanema soovide ülekandmine lapsele – vanem seab oma edukuse lapsevanemana sõltuvusse lapse edukusest ja seetõttu saab lapsest vanema vajaduste täitja – koos sellest tuleneva mõjujõuga vanema üle;

sümbioos, ehk võimetus eristada enda psüühikat lapse omast – vanema võimetus panna piire enda ja lapse vahele, mille tulemuseks on lapse psüühika väärarengud, mis väljenduvad käitumises ja võimetuses luua normaalseid suhteid. Sümbioosis vanem ei näe last kui teist inimest, kes asub hoopis teises arengukohas – nt võib ta minna täiesti endast välja kui laps piima ümber ajab, või piisavalt kiiresti riidesse ei pane, sest tema ise nii ei teeks ja võib selle eest last lüüa või väga karmilt karistada.

Autori väitel ongi loetletud häired põhjused, millega vanemad muudavad lapse hilisema kohanemise ühiskonnas raskeks ja kõigile osapooltele piinarikkaks.

 Lähemalt saab kõigest lugeda juba raamatust.

 Loone Ots “Kuidas lapsi peksta?”

Lastekaitse liidu kodulehelt: Postitatud 20. apr 2010

Kuidas lapsi peksta? Õpetajate leht – reede, 26. märts 2010

 

Autor: Loone Ots, lastekaitse liidu vanematekogu liige

 

”Kuidas lapsi peksta” oli üks peatükk aastal 1902 ilmunud “Revolut­sionääri käsiraamatus”. Üllitis oli osa filosoofilisest näidendist “Inime­ne ja üliinimene”. Autor ” humanist ja sotsialist George Bernard Shaw. Shaw tahtis šokeerida Briti ühiskonda. Täpsemalt kesk- ja ülemklassi, kes olid juba hakanud taunima kehalist vägivalda peres ning kuulutasid valjusti uute Briti kasvatus­meetodite tõhusust. Alamklass, tõsi küll, moodsat pedagoogikat ei jaganud ning jätkas nõrgemate kolki­mist. Muide, laste peksmise ja reaalse vangistamise ehtsasse türmi oli seadustanud valitsus, s.o ülakiht. Tema otsusel anti ihunuhtlust ka täiskasvanuile ” vanglates, aga ka niisama. Viimast harrastasid peami­selt kolooniad. Karen Blixen tunnistab, et valge mees võis seal musta ka surnuks peksta. Tihti peksiski. Täna äratab see meis õudu ja on meie jaoks tingimusteta out. Mõte, et keegi võiks lüüa täiskasvanut, tundub arenenud-läänelikus-vabas ühiskonnas võimatu. Ja kui keegi seda söandab, on jõhkardile ette nähtud igasugu karistusi, muuhulgas auhaavamise, väärikuse riivamise eest. Vaid kuus protsenti meist, Eesti täiskasvanuist, usub, et suure inimese vastu tohib kätt tõsta. Väikese inimese kehast ja hingest me sel määral ei hooli. Pea pool täiskasvanuist peab tema löömist normaalseks. Mööndusega, et muidugi ei mõtle me selle all peksmist jalga­dega või piinamist. Miks ei võiks last lüüa? Ta ei saa ju muidu aru. Miks ei võiks lüüa teismelist? Muidu ei saa temast ju jagu. Miks peaks lapsi omaenda vanemate eest säherduse seadusega kaitsma? Miks te arvate, et lapse väärikus on juba nii arenenud, et löömine teda haavab? Tulge mõistusele, armsad suured. Te rikute kõrgeimat eetikareeglit, mis vähemalt õhtumaades on kehtinud paar tuhat aastat. Tugevam ei löö nõrgemat. Ka siis, kui nõrgem on eksinud, isegi siis, kui ta on tugevamat sõna või teoga löönud. Meie kui eurooplased haletseme moslemi naisi, kes elaksid justkui mehe kurja kari all reaalse kehakiusu hirmus. Samas vaatame mööda oma maa lastest, keda ema ” muide, sagedamini kui isa ” meie nähes togib või tutistab. Pere siseasi, eks ole. Topeltmoraal? Laps on meile niisiis must mees. Ütleme, et mõni laks on tühine, võrreldes lapse kasvatamise koormaga. Aga koorem on ju vabatahtlik? Kui laps ei allu, on viga kasvatuses. Kui laps on paha, peaks vaatama peeglisse. Isegi kui laps teeb suure seateo, tuleb temaga rääkida. Ta saab ju lõpuks aru. Ta usaldab vanemat. Kui enam ei usalda, ei tohi öelda, et nüüd on hilja. Usaldus tuleb taastada. Vanemal. Ja peks ei ole tõhus meede. Kes peksust rääkis?! Täiskasvanu on asjakohaselt nördinud. Ma ju ainult… Aga kuidas saame tagada, et laks või kaks ei kasva kirgede tormiks, mida ravitakse lastehaiglas? Kuidas sätestada seaduses piir, mil­lest alates justkui tohib lüüa, nii natukene? Hiljuti kõlas arvamus, et parem anda hoop kui sõnadega mõnitada. Üige. Aga milleks mõnitada? Kas vanem ei saa ennast kehtestada väärikamalt? Olen tihti tige. Vanema, teismeli­se lapse lohakuse ja nobeda keele pärast. Noorema, viieaastase endakesk­suse ja sõnakuulmatuse pärast. Aga ei mina ega mu abikaasa löö lapsi. Sest me armastame neid. Kanna­ta­me ära nende ebakohase käitumise ja püüame seda jõudumööda parandada. Me räägime. See on tüütu ja sööb när­ve, aga lõpuks on sest tolku. Meie lapsed ei karda meid. Oleme saanud tõendeid, et nad meid ka usaldavad ja armastavad. Oleme uhked: veel ei ole keegi kaevanud, et meie lapsed teeks omavanustele liiga. Head lapsed kasvavad vitsata, ütleb laul. Pööraks lause ümber. Ilma vitsata kasvavad head lapsed. Nii vastan ka G. B. Shaw” küsimusele, kuidas lapsi peksta: mitte kuidagi. Mitte iialgi.